GURYONGPO SEINAMAALINGUTE KÜLA

Põhja-Gyeongsangi provintsis Pohangis Guryongpo rannikul elas armas väike haenyeo nimega Soeun.

Soeun armastas seda mere lõhnaga täidetud küla väga.

Lainete kohisemise kuulmine pani ta südame põksuma ja mere vaatamine tõi naeratuse ta näole.

Soeuni vanaema oli küla kõige kuulsam haenyeo.

Kuigi ta on nüüd üle saja aasta vana ja on sukeldumise lõpetanud, veetis ta merega rohkem aega kui keegi teine.

Vanaema hoidis Soeuni käest kinni ja õpetas talle iga mereeluka nime.

Vanaema rääkis alati selliseid lugusid merest. Tänu temale sai Soeun ookeaniga kergesti sõbraks.

Soeun oli kogu külas tuntud kui elav laps.
Kuigi ta oli veel noor, ei kartnud ta vett ja tema silmad särasid nagu tähed alati, kui ta kuulis lugusid merest.

Kuid sügaval Soeuni südames oli alati lahendamata uudishimu.

See oli legendi tõttu, mida küla vanemad kogunesid rääkima öödel, mil meretuul vaibus ja kuuvalgus säras.

"Ammu aega tagasi, tormisel päeval, püüdsid kümme draakonit meie ees merest taevasse tõusta.
Kuid üks kukkus tagasi ookeani ja ainult üheksa jõudsid taevasse.
Seetõttu sai meie küla tuntuks kui Guryongpo, üheksa draakoni sadam.
Pärast seda, kui draakonid tõusid ja torm vaibus, sirutus üle taeva kaunis vikerkaar."

Täiskasvanud rääkisid seda legendi nii, nagu oleks see midagi, mille üle uhkust tunda, kuid Soeuni jaoks kõlas see vaid kui unenäoline, salapärane lugu.

Nii pomises Soeun sageli omaette.

„Miks üks draakon tagasi merre sukeldus?
Kas selleks võis olla põhjus?“

Siis ühel päeval möllas äge torm, täpselt nagu legendi päeval.
Kõu mürises ja välk lõi terve öö.

Järgmisel hommikul vihm lakkas. Soe päikesevalgus piilus läbi pilvede ja kaunis vikerkaar virvendas üle mere.

Sel hetkel, kui ta vikerkaart nägi, kandsid Soeuni sammud teda mere poole.

„Meri peab praegu kristallselge olema!“
Laperdava südamega võttis ta sügava hingetõmbe ja sukeldus ookeani.

Kui ta läbi vee ujus, jäi talle lainete vahel silma valguskiir.

Lähemale ujudes nägi Soeun midagi nõrgalt helendavat.
See polnud merekarp ega värviline korall, vaid suur, munakujuline pärl.

Mis see on? See näeb välja nagu kivi, kuid samas nagu hiiglaslik pärl!'
Suurel pärlil oli sinakas varjund ja kui see tema sõrmeotste puudutas, voolas läbi tema soe energia.

Asetades pärli ettevaatlikult oma võrku, peksis Soeuni süda metsikult.

Hoides võrku tugevalt kinni, et pärlit mitte kaotada, tõusis ta pinnale.

Soeun oli kogu külas tuntud

kui elav laps.
Kuigi ta oli alles noor, ei kartnud ta vett
ja tema silmad särasid nagu tähed

alati, kui ta kuulis lugusid merest.

Kuid Soeuni südames
oli alati lahendamata uudishimu.

Öödel, mil meretuul vaibus

ja kuuvalgus säras,
oli see tingitud legendist, mida küla vanemad

kogunesid rääkima.

"Ammu aega tagasi, tormisel päeval, kümme draakonit
püüdsid meie ees merest taevasse tõusta.
Kuid üks kukkus tagasi merre
ja ainult üheksa tõusid taevasse.
Seetõttu hakati küla kutsuma

Üheksa Draakoni Sadamaks, Guryongpo.
Pärast seda, kui draakonid tõusid ja torm vaibus,
kaardus üle taeva kaunis vikerkaar."

Täiskasvanud rääkisid seda legendi

nagu oleks see midagi, mille üle uhkust tunda,
kuid Soeuni jaoks kõlas see vaid kui

unenäoline ja salapärane lugu.

Seetõttu pomises Soeun sageli omaette.

„Miks üks draakon tagasi merre sukeldus?
Kas sellel võis olla põhjus?“

Ja siis, kogudes julgust, sukeldus ta merre!

Esimene, kes Soeuni poole pöördus, oli kuukala.

Oma laia ja lamedat keha aeglaselt kõigutades ja rahulikult triivides avas kuukala aeglaselt suu, justkui oleks ta mere tark.

„Tere, väike Haenyeo?“
„Oh, see on kuukala.“

„Guryong ütles mulle unes, et peaksin sind aitama, nii et ma tulin pinnale.“
„Ma pean ka Guryongiga kohtuma. Kas sa saad mind aidata?“

Kuukala pilgutas oma suuri silmi ja noogutas.

„Meie, mereelanikud, ei saa lihtsalt inimesi aidata. Me saame sind aidata vaid siis, kui lahendad mõistatuse, mille me sulle anname. Guryongini jõudmiseks pead sa sellest kiviväravast läbi minema. Kas tahad proovida?“
„Muidugi! Ma pean kindlasti minema.“

Soeun lähenes kuukala juhatusel kiviväravale.
Need sõnad olid kiviväravasse raiutud.

<”Mis on kuukala rahvusvaheline nimi?“>

Pärast kiviväravast läbiminekut

jagunes tee kaheks.

Üks viis sügavasse, pimedasse merevetikametsa,

samal ajal kui teine oli blokeeritud tugeva karbikujulise lukuga.

Kõheldes, kumba teed valida,

luges Soeun teelahkmel olevat silti.

Sellele oli kirjutatud mõistatus.

<“Kui saabub talv, kes me oleme, kes saavad uued riided ja uued nimed?”>

Soeun vaatas teraselt silti ja kallutas pead.

“Riided muutuvad talvel? Mida see küll tähendab?”

Just siis tormas tema poole hõbedane laine.

Sajad heeringad keerlesid ümber Soeuni,

nende sabad lehvisid.

Pikkade kõrvadega heeringas eesotsas irvitas ja sosistas.

“Väike Haenyeo, mis sind vaevab?”

Soeun ujus pikka aega, kuni hõbedane rada kadus.
Siis ilmus küla, mis oli täis kõrvakarpe ja merevetikaid.

Üks kõrvakarp pistis ettevaatlikult oma pea karbist välja.

„Soeun, me oleme sind oodanud. Guryong rääkis meile.“
„Õige! Ma tulin Guryongi kohtama.“

„Siis pead sa sellest külast läbi minema.
Kuid sa ei saa lihtsalt läbi kõndida.
Ainult inimesed, kes tõeliselt tunnevad merd, saavad meie külast läbi minna.
Noh, kas soovid mõistatust lahendada?“
„Muidugi!“

Kõrvakarp rääkis aeglaselt, lainete rütmis.

„Ma klammerdun elamiseks tugevalt kivide külge.
Kuid millist tööriista kasutatakse meie lahtikangutamiseks?“

Kui sügavale ta oli läinud?
Äkitselt hakkasid ookeanilained keerlema nagu keeris.

„Ah!“

Soeun klammerdus tugevalt kalavõrgu külge,
kuid äge hoovus pühkis ta kaasa ja tema jõud hakkas raugema.

Just siis see juhtus.
Pikk pehme käsivars libises tema poole ja embas Soeuni õrnalt.
See oli pikakõrvaline kaheksajalg, kes oli end kivina peitnud.
Aeglaselt oma karmiinpunast keha paljastades kõneles kaheksajalg madala ja lahke häälega.

„Väike Haenyeo, kas sa oled terve?

See oli meres keeris, mis sind äsja peaaegu alla neelas.“
„Suur tänu sulle, kaheksajalg.
Kui sind poleks olnud, oleksin ma suurde hätta sattunud.“

„Tõesti? Ma tahan ka kiiresti Guryongi näha.“
„Siis peame kõigepealt sellest labürindilaadsest kohast välja pääsema.
Alles siis jõuame kohta, kus keeriseid pole.
Kui sa mind usaldad, kas tuled minuga kaasa?“

Kaheksajalg sirutas ühe oma pikkadest käsivartest Soeuni poole.

Soeun kõhkles hetke,

seejärel haaras kindlalt pehmest kaheksajala käsivarrest.

„Nüüd hoia kõvasti kinni.
Guryongi kohtamiseks peame minema koopasse.
Ma viin su sinna.“

Ja nii, käest kinni hoides,

ujusid nad kahekesi läbi labürindi koopa poole.

Lõpuks jõudsime sinisesse koopasse,

kus Guryong elas.
Koopa sees oli pimestavalt särav,

nagu voolaksid tähed alla,

ja karbid ning korallid klammerdusid igale seinale,

muutes selle sama suurejooneliseks kui juveelipalee.

Kui Soeun sissepääsu juures korraks kõhkles,

langes tema ette suur vari.
See oli vaal, koopa valvur.

"Oled näinud palju vaeva, et siia jõuda,
väike Haenyeo. Mina olen vaal, kes seda koobast valvab."

Vaala hääl oli sügav ja lahke.
Ja see kajas.

“Siis, kus Guryong võiks olla?
Ma tõin soove täitva pärli.”

Vaal naeratas, vaadates pärlit.

“Saad Guryongiga kohtuda

selle koopa kõige sügavamas osas. Järgne mulle.”

Soeun tundis end pimedat ja avarat koobast veidi kartvat.

Just siis, kui ta kõhkles sügavamale sisse minemast,

lained loksusid ja ta kuulis kedagi lähenemas.

“Kuidas sa siia said?”

Ümber pöörates nägi ta kuukala, heeringat, abalone'i,

ja kaheksajalga tema poole tormamas.