Guryongpo seinamaalide küla

Soeun oli kogu külas tuntud kui temperamentne laps. Kuigi ta oli veel noor, ei kartnud ta vett ja tema silmad särasid nagu tähed, kui ta kuulis lugusid merest.

Kuid sügaval Soeuni südames oli alati lahendamata uudishimu.

See oli tingitud legendist, mida küla vanemad kogunesid jutustama öösiti, kui meretuul vaibus ja kuuvalgus säras.

"Kaua tagasi, ühel tormilisel päeval, püüdsid kümme draakonit meie ees olevast merest taevasse tõusta. Kuid üks sukeldus tagasi merre ja ainult üheksa jõudsid taevasse. Seepärast sai meie küla tuntuks Guryongpo, üheksa draakoni sadamana. Pärast draakonite tõusu ja tormi vaibumist sirutus üle taeva kaunis vikerkaar."

Täiskasvanud jutustasid seda legendi, nagu oleks sellega midagi kiidelda, kuid Soeunile kõlas see nagu midagi muud kui unenäoline, salapärane lugu.

Nii muheles Soeun sageli iseendale.

"Miks üks lohe sukeldus tagasi merre?
Kas sellel võis olla mingi põhjus?

Siis ühel päeval möllas äge torm, täpselt nagu legendi päeval.
Äike möirgas ja välgud sähvisid terve öö.

Järgmisel hommikul lakkas vihm. Soe päikesevalgus piilus läbi pilvede ja ilus vikerkaar sädeles mere kohal.

Kohe, kui ta nägi vikerkaart, viisid Soeuni sammud teda mere poole.

"Meri peab praegu olema kristallselge!"
Pöörase südamega hingas ta sügavalt sisse ja sukeldus merre.

Kui ta läbi vee ujus, jäi talle lainete vahelt silma valguskiir.

Soeun ujus lähemale ja nägi midagi nõrgalt helendavat. See ei olnud mitte merekarp ega värviline korall, vaid suur munakujuline helmeke.

Mis see on? See näeb välja nagu kivi, aga samas ka nagu suur pärl! Suurel helmel oli sinakas toon ja kui see tema sõrmeotsa puudutas, voolas teda soe energia.

Kui Soeun asetas pärli ettevaatlikult oma võrku, peksis tema süda metsikult.

Hoides võrku tugevalt kinni, et helmest mitte kaotada, tõusis ta pinnale.

Pohangis, Gyeongsangbuk-do provintsis Guryongpo kaldal elas armas väike haenyeo nimega Soeun.

Soeun armastas seda merelõhnaga täidetud küla.

Lainete mürina kuulmine pani tema südame värisema ja merele vaatamine tõi naeratuse tema näole.

Soeuni vanaema oli küla kõige kuulsam haenyeo.
Kuigi ta oli lõpetanud sukeldumise pärast saja-aastaseks saamist, oli ta veetnud merega rohkem aega kui keegi teine.

Vanaema võttis Soeuni käest kinni ja õpetas talle ükshaaval iga mereolendi nime.

Vanaema rääkis talle alati selliseid lugusid merest. Tänu temale sai Soeun kergesti merega sõbraks.

Guryongpo mereäär, lained ja kajakad, maastik, kus vesi särab.

Soeun hoiab käes kaitseprille ja kalavõrku, naeratades säravalt, kui ta merd vaatab.

Vanaema vaatab selja tagant naeratades.

Peidetud on soovi andev pärl.

Puuduta ja vajuta, et püüda 3 abalone'i ja 2 kala, mis on peidetud lainete, liiva ja pilvede vahele.

Soeun oli kogu külas tuntud kui temperamentne laps.
Kuigi ta oli veel noor, ei kartnud ta vett ja tema silmad särasid nagu tähed, kui ta kuulis lugusid merest.

Kuid sügaval Soeuni südames oli alati lahendamata uudishimu.

See oli tingitud legendist, mida küla vanemad kogunesid jutustama öösiti, kui meretuul vaibus ja kuuvalgus säras.

"Kaua tagasi, ühel tormilisel päeval, püüdsid kümme draakonit meie ees olevast merest taevasse tõusta. Kuid üks sukeldus tagasi merre ja ainult üheksa jõudsid taevasse. Seepärast hakati meie küla nimetama Guryongpo, üheksa lohe sadamaks. Pärast draakonite tõusu ja tormi vaibumist sirutus üle taeva kaunis vikerkaar."

Täiskasvanud jutustasid seda legendi uhkelt, kuid Soeunile ei kõlanud see rohkem kui unenäoline, salapärane lugu.

Nii muheles Soeun tihtipeale iseendale.

"Miks üks lohe sukeldus tagasi merre?
Kas sellel võis olla mingi põhjus?

Ja siis, julgust kokku võttes, sukeldus ta merre!

Pärast kivivärava läbimist jagunes tee kaheks. Üks viis sügavasse, tumedasse vetikametsasse, samas kui teine oli blokeeritud tugeva klambrikujulise lukuga.

Kahtlustades, kumba teed minna, luges Soeun hargnemiskohal olevat märki.

Sellele oli kirjutatud mõistatus.

<"Kui talv tuleb, kes me oleme need, kes saavad uued riided ja uued nimed?" >

Soeun jõllitas tähelepanelikult sildi ja kallutas pead.

"Rõivad muutuvad talvel? Mida see küll võiks tähendada?"

Just siis tormas hõbedane laine tema poole. Sajad heeringad keerlesid Soeuni ümber, nende sabad lehvitasid. Pikkade kõrvadega heeringas eesotsas irvitas ja sosistas.

"Väike Haenyeo, mis sind vaevab?"

Soeun ujus kaua aega, kuni hõbedane rada kadus.
Siis ilmus abalone'i ja merevetikaid täis küla.

Üks abalone pistis ettevaatlikult pea oma kestast välja.

"Soeun, me oleme sind oodanud. Guryong ütles meile."
"Just! Ma tulin Guryongiga kohtuma."

"Siis pead sa sellest külast läbi käima.
Aga te ei saa lihtsalt läbi kõndida.
Ainult inimesed, kes tõesti tunnevad merd, saavad meie külast läbi minna.
Nüüd, kas soovid lahendada mõistatuse?"
"Muidugi!"

Abalone rääkis aeglaselt, lainete taktis.

"Ma klammerdun kindlalt kivide külge, et elada.
Aga millise tööriistaga meid maha tõmmatakse?"

Kui sügavale oli ta läinud?
Järsku hakkasid ookeanilained keerlema nagu keeris.

"Ah!"

Soeun klammerdus tugevalt kalavõrku,
kuid raevukas hoovus pühkis ta minema, tema jõud rauges.

Siis juhtuski see.
Pikk, pehme käsi libises tema poole ja embas Soeuni õrnalt.
See oli pikakõrvaline kaheksajalg, mis peitis end nagu kivi.
Avades aeglaselt oma karmiinpunase keha, kõneles kaheksajalg madala, lahke häälega.

"Väike Haenyeo, kas sul on kõik korras?
See oli meres olev keeris, mis sind just äsja peaaegu alla neelas."
"Suur tänu, kaheksajalg.
Kui sind poleks olnud, oleksin ma suures hädas."

"Tõesti? Ma tahan ka kiiresti Guryongi näha."
"Siis peame kõigepealt sellest labürinditaolisest kohast põgenema.
Alles siis saame jõuda sinna, kus ei ole keerdkäike.
Kui sa mind usaldad, kas sa tuled minuga kaasa?"

Tursk sirutas ühe oma pika käe Soeuni poole.

Soeun kõhkles hetkeks, siis haaras kindlalt kinni kaheksajalgse pehmest käest.

"Nüüd hoia tugevalt kinni.
Guryongiga kohtumiseks peame minema koopasse.
Ma viin sind sinna."

Ja nii ujusid nad käest kinni hoides läbi labürindi koopa poole.

Lõpuks jõudsime sinisesse koopasse, kus Guryong elas.
Koopa sees oli pimestav, justkui oleks tähed alla sadanud, ning karbid ja korallid kleepusid igale seinale, muutes selle uhkeks nagu juveelidega kaunistatud palee.

Kui Soeun lühidalt sissepääsu juures kõhkles, langes tema ette suur vari.
See oli vaal, koopa valvur.

Sa oled kõvasti tööd teinud, et nii kaugele jõuda,
väike Haenyeo. Mina olen vaal, kes seda koobast valvab."

Vaala hääl oli sügav ja lahke.
Ja see kõlas.

"Kus võib siis Guryong olla?
Ma tõin soovide täitumise pärli."

Vaal naeratas, vaadates pärlit.

"Guryongiga võid kohtuda selle koopa kõige sügavamas osas. Järgige mulle."

Soeun tundis pimedas, tohutus koopas veidi hirmu.

Just siis, kui ta kõhkles, kas minna sügavamale, lained lainetasid ja ta kuulis, kuidas keegi lähenes.

"Kuidas sa siia sattusid?"

Ümber pöörates nägi ta päikesekala, heeringat, abalone'i ja kaheksajalga tema poole tormamas.