Guryongpo seinamaalide küla

Soeun oli kogu külas tuntud kui temperamentne laps.
Kuigi ta oli veel noor, ei kartnud ta vett ja tema silmad särasid nagu tähed, kui ta kuulis lugusid merest.

Kuid sügaval Soeuni südames oli alati lahendamata uudishimu.

See oli tingitud legendist, mida küla vanemad kogunesid jutustama öösiti, kui meretuul vaibus ja kuuvalgus säras.

"Kaua tagasi, ühel tormilisel päeval, püüdsid kümme draakonit meie ees olevast merest taevasse tõusta. Kuid üks sukeldus tagasi merre ja ainult üheksa jõudsid taevasse. Seepärast hakati meie küla nimetama Guryongpo, üheksa lohe sadamaks. Pärast draakonite tõusu ja tormi vaibumist sirutus üle taeva kaunis vikerkaar."

Täiskasvanud jutustasid seda legendi uhkelt, kuid Soeunile ei kõlanud see rohkem kui unenäoline, salapärane lugu.

Nii muheles Soeun tihtipeale iseendale.

"Miks üks lohe sukeldus tagasi merre?
Kas sellel võis olla mingi põhjus?

Ja siis, julgust kokku võttes, sukeldus ta merre!